Üürimisega kaasneb mitmeid riske. Küll kardavad üürileandjad, et nad satuvad puuküürniku otsa, kes kaob võlgadega kui vits vette ning jätab endast maha suure varakahju. Üürnikud pelgavad omakorda aga pahatahtlikke üürileandjaid, kes nõuavad neilt ebaausaid hüvitisi ning keelduvad tagatisraha tagastamast.

Reaalsuses võivad suuri lahkhelisid tekitada aga ka väga olmelised ja lihtsasti välditavad probleemid. Turvalise üürimise platvormi Rendin õigusjuht Lia Siht toob välja levinud situatsioonid, mida saab ennetada piisava ettevalmistuse ja omavahelise suhtlusega.

Üürimisega seotud probleemid tekivad sageli ootamatult ning ilma korraliku toe ja ettevalmistuseta võivad tagajärjed olla väga kulukad. Vaata, kuidas saab Rendin sind üürimisel aidata.

Sihi sõnul on üheks suurimaks konfliktide tekkimise allikaks koristamine. “Inimestel on väga erinev arusaam koristamisest ning sellest, milline kodu on puhas ja milline mitte. Mõne jaoks tähendab see tolmuimeja kasutamist ja tolmu pühkimist, teine eeldab põrandate süvapesu ja mööbli keemilist puhastamist,” täpsustab ta.

“Probleemid tekivad üldjuhul siis, kui üürileandja ja üürniku arusaam koristamisest ei ole ühesugune. See viib omakorda olukorrani, kus üürilepingu lõppedes ollakse rahulolematud üüripinna seisukorraga ning tekivad vaidlused. Selle vältimiseks võiksid pooled kokku leppida, millised on nende ootused koristamise suhtes ja selle ka üürilepingus ära fikseerida,” soovitab Siht.

Tülide vältimiseks võiks üürnik küsida üürileandjalt soovitusi koristamise osas ning teha selgeks, kas üüripinnal on selliseid materjale või esemeid, mille hooldamisel tuleb olla ettevaatlik. “Näiteks ei tohiks puitpõrandatel kasutada universaalseid puhastusvahendeid, kuna need võivad kahjustada selle laki-, õli- või vahakihti,” selgitab Siht.

Samuti tuleb panna paika ka täpsed eeldused üürikodu lõpukoristuse osas. “Lõpukoristus peab olema oluliselt põhjalikum kui igapäevane koristamine. Lepingu lõppedes peab üürnik tagastama üüripinna samasuguses seisukorras, nagu see oli vara üleandmisel,” ütleb jurist.

“Kui eluruum oli üürnikule üle antud peale professionaalse koristuse teostamist ning üürileandja eeldus on see ka professionaalse koristuse järel tagasi saada, siis tuleb selles üürnikuga selgelt kokku leppida,” lisab ta.

“Meie lauale jõuab tihti ka erinevaid hallitusega seotud probleeme. Kuna hallitus on väga levinud ja tervisele kahjulik probleem, siis võiksid inimesed olla rohkem kursis, miks hallitus tekib ning kuidas seda ennetada,” selgitab Siht.

“Meil oli näiteks juhtum, kus üürnik soovis elektri- ja küttearvetelt kokku hoida ning lülitas pahaaimamatult välja põrandakütte ja vannitoa ventilatsiooni. Lisaks ei tuulutanud ta igapäevaselt tube ning sulges pärast duši all käimist kohe ka vannitoa ukse, mistõttu tekkis hallitus nii vannituppa kui mujale korterisse,” kirjeldab Siht.

“On arusaadav, et inimesed üritavad oma kulusid kärpida, kuid selle juures tuleks arvesse võtta ka eluruumi eripärasid. Kui üüripinnal on probleeme ventilatsiooniga, siis peaks üürileandja üürnikku sellest teavitama ning selgitama, kui tihti tuleb ruume tuulutada, millisel temperatuuril võiks hoida põrandakütet, kuidas korrektselt puhtust tagada jne,” kommenteerib ta.

“Tavaliselt ei ole vanemates kortermajades kaasaegseid ventilatsioonisüsteeme, mistõttu peaks üürnik aeg-ajalt eluruumi ise tuulutama ning tegema uksed-aknad lahti, et õhk saaks tubade vahel ringi liikuda. Peamiselt kardetakse, et see viib talvel küttearved lakke, kuid reaalsuses piisab vaid sellest, kui aknaid hoitakse lahti vaid mõneks minutiks,” ütleb Siht.

Sihi sõnul arvatakse sageli ekslikult, et hallitus levib eelkõige just talvisel kütteperioodil. “Tegelikult loovad suvel palavad ja niisked ilmad hallituse tekkeks väga soodsa elukeskkonna. Hallituse vältimiseks võiks siseruumi temperatuur olla keskmiselt 21-22 kraadi ning toad kuivad ja hästi õhutatud. Ruumide tuulutamiseks ja niiskustaseme alandamiseks võib suvel kasutada ka näiteks õhukonditsioneeri või puhurit,” soovitab õigusekspert.

Lisaks tuleks läbi rääkida ka kõiksugu sellised asjaolud, mis tunduvad pealtnäha väga elementaarsed või enesestmõistetavad. “Paljud probleemid on üldjuhul lihtsasti välditavad, kuid nende likvideerimine võib kujuneda ootamatult kalliks,” selgitab Siht.

“Näiteks ühel juhul kirjutas üürileandja meile pärast korteri tagasisaamist, et tema köögi tasapinnal on kuumast praepannist tekkinud jäljed. Kahjustuste likvideerimiseks oli vaja välja vahetada aga kogu töötasapind. Kuna kahju tekkis üürniku süül, siis hüvitas Rendin remonditööd üürileandjale ning olukord leidis kiiresti lahenduse,” kirjeldab Siht.

Selliste olukordade ennetamiseks tuleks üürnikule selgitada, kuidas eluruumi eest õigesti hoolt kanda. “Kui köögitasapind ei kannata kuumust, siis tuleb üürnikku sellest teavitada ning selgitada, et panni tohib asetada köögikapile ainult koos kuumaalusega,” soovitab õigusekspert.

“Kindlasti peaks üürileandja üürnikule mainima ka seda, et söögitegemisel tuleb kasutada köögikubu ning käima üle selle hooldusega seotud asjaolud. Esiteks tõuseb ventileerimata köögis hallituse tekke oht, teiseks on rasvane filter ka väga tuleohtlik. Regulaarne filtri puhastamine või vahetamine aitab ära hoida väga paljusid probleeme,” lisab Siht.

Kui üüripinnal on mingeid puudusi või eripärasid, siis peab üürileandja üürniku nendega kurssi viima. “Üürileandja võiks eluruumi üleandmisel üürnikule selgitada, kuidas üüripinnaga heaperemehelikult ümber käia, et vältida lihtsasti ärahoitavaid probleeme. Kui üürnik ei ole murekohtadega kursis, siis ei saa ta nende vältimiseks rakendada ka vajalikke meetmeid,” selgitab Siht.

“Talveperioodil on näiteks väga levinud torude külmumisega seotud juhtumid. Üürnikud ei oska sageli arvestada, et puuküttega korteris või majas elades tuleb kütmisega väga hoolikas olla ning kütta isegi neid ruume, mida ei kasutata. Lisaks ei teata, et õhksoojuspump või radiaator tuleks tööle jätta ka siis, kui plaanitakse pikemaks ajaks kodust ära minna,” ütleb Siht.

“Näiteks pöördus talvel meie poole üks üürileandja, kes üüris välja puuküttega eramaja. Üürnikud küll kütsid maja peamisi ruume, kuid jätsid kütmata ühe tualettruumi, mida nad igapäevaselt ei kasutanud. Selle tulemusena külmusid ära vannitoa veetorud, mille parandamiseks tuli kutsuda torumees ning järgnes vaidlus, kes peab kandma kulud,” kirjeldab õigusekspert.

“Puuküttega ahjud vajavad sagedast kütet, et säilitada püsiv soojusallikas ning vältida torude külmumist. Talveperioodil võib tekkida olukord, kus ahju tuleb kütta lausa kaks korda päevas ning see ei ole erand, vaid pigem tavaline. Üürnik peab sellest teadlik olema ning oskama nende eripäradega arvestada,” ütleb Rendini õigusjuht.